Eutanaasia

Eutanaasia on varjupaiganduses üks valusamaid teemasid.
Eutanaasia mitte ainult ei lõpeta loomi, vaid põletab ka nende inimeste hingi, kes sellega varjupaigas ühel või teisel moel kokku puutuvad.
Paraku on eutanaasia tänase Eesti varjupaikade igapäevase töö üks karme reaalsusi.

LOOMADE VARJUPAIKA SATTUMISE PÕHJUSEID, MIS VÕIVAD VIIA EUTANAASIANI:

- kasside "ületootmine": inimesed lubavad poegida oma lemmikutel mõtlemata, mis saab pärast kassipoegadest. Nendega ei osatagi tihti pärast midagi peale hakata. Heal juhul jõuavad nad varjupaika, tihti visatakse aga suvalistele taluhoovidele, kortermajade trepikodadesse, prügikastidesse...
Hooajal saabub kassipoegi varjupaikadesse sõna otseses mõttes kastide kaupa.

- steriliseerimata/kastreerimata ning hulkuma pääsenud kassid kogunevad kolooniateks, paljunevad kontrollimatult ja tihti sugulaspaaritustena, metsistuvad. Sageli aitavad sellele kaasa kaastundlikud kassitädid, kes loomi söötmas käivad,sest kass on tark loom - paljuneb vaid siis, kui tal on piisavalt ninaesist...

- koerte puhul on põhiliseks varjupaika sattumise põhjuseks käitumisprobleemid: hulkurlus, destruktiivsus ja agressiivsuse erinvad vormid, millega ei osata toime tulla. Õnneks on hakanud vähenema koerte "ületootmine".

Millisel loomal on vähe šansse uude koju saada?

  • Eesti inimene ei võta endale üldjuhul elukestvat ravi vajavat või invaliidistunud looma - seega on lootus selliste loomade kojusaamiseks imeväike. Ehkki mõnikord siiski imesid juhtub ning nende imede nimel me püüame looma aidata viimase võimaluseni.
  • Käitumisprobleemidega loomal on Eestis raske uut kodu saada - siia liigituvad ühest äärest puhtusepidamatus ja teisest äärmusest kontrollimatu agressiivsus ning ka kõik vahepealsed variandid määratlevad looma kehvasti adopteeritavaks. Enamus neist probleemidest on siiski tahtmise ja omandatavate oskuste puhul lahendatavad, kuid paraku jääb nii ühest, kui teisest pahatihti vajaka ja need, kes tahavad ja oskavad, omavad juba kodus loomi.

TARTU KODUTA LOOMADE VARJUPAIGA EUTANAASIAPRINTSIIBID pärast looma 14 päevast varjupaigas viibimist:

  • me vaatame kõigepealt looma käitumist ning iseloomu ning seejärel tervist;
  • me ei näe põhjust uinutada tervet ja inimsõbraliku käitumisega looma - ei välimuse, vanuse ega kohtade puudumise pärast, sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab;
  • näidustus uinutamiseks on, kui loom ründab inimest ning selle põhjusena ei ole kindlaks tehtud inimese käitumine, provokatsioon (ka tahtmatu);
  • näidustatud on ka metsikud ja mittesotsiaalsed täiskasvanud kassid ja kassipojad alates vanusest 3 kuud (juhul, kui kass ei ole näidanud varjupaigas viibimise ajal üles mitte kõigevähematki muutust käitumises, et välistada esmane varjupaika sattumise stressikäitumine);
  • me laseme sõbralikul loomal minna siis, kui looma tervisliku olukorra tõttu kannatab tema edasine elukvaliteet (süsteemsed haigused - epilepsia, diabeet, kasvajad jms) või kui me ei leia rahastust ränga traumaga looma raviks (erakorraline veterinaarmeditsiiniline abi ja laialdase iseloomuga operatsioonid on kallid ning meil on selleks kasutada vaid annetustest laekuvad rahad).
  • kasside puhul on eutanaasia näidustuseks FeLV/FIV viiruse (vrdl: inimeste HIV viirus) olemasolu veres, mis tehakse kindlaks testiga. Sellise kassi eluiga võib jääda lühikeseks immuunpuudulikkuse soodustatud teiseste haiguste tõttu ja nagu eespool mainitud - Eesti inimene ei taha endale pideva terviseprobleemiga looma. Isegi kui leidub suure südamega inimene, kes võtaks endale sellise looma, jääb alati risk, et loom pääseb välja ja nakatab kontakti korral teisi loomi. Me ei taha olla selle viiruse levitajateks.
  • seentõvega tabandunud kassid ja kassipojad - varjupaiga tingimustes levib see haigus plahvatuslikult, ravi on pikaajaline, mitte odav ning kõigele lisaks nakatab ka inimesi, põhjustades neis õigustatud pahameelt.
    Nakatunud kasside varjupaigas viibimine pikeneb oluliselt (eriti hull on see kassipoegade puhul, kes tihti jõuavad varjupaigas niimoodi "välja venida" ja taaskord - Eesti inimese jaoks seega vähem atraktiivseks muutuda) ravi tõttu ja mis kõige tähtsam - nad on varjupaiga asustustiheduse pärast ohuks teistele kassidele. Peaaegu kõik meie varjupaiga kassidega kokkupuutuvad inimesed on ka ise "kassihaigust" läbi põdenud ja me püüame enda poolt teha kõik, et vähendada looma adopteerima tuleva inimese, tema pere ja teiste lemmikloomade nakatumist. Kahjuks alati see ei õnnestu... 

Eutanaasia teostatakse varjupaiga loomaarstide poolt vastavuses seaduste ja eetiliste tõekspidamistega.

Ja ikkagi. Ehkki me püüame olla ratsionaalsed ja leida mõistlikku tasakaalu otsuste tegemisel, mida me oleme sunnitud tegema (tihti teiste inimeste tegematajätmise tõttu) - iga lahkunud loom võtab kaasa tükikese südamest. Meie südamest. 


vikerkaar marvi11